Isikliku sõiduauto kompensatsioon
Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis ehk autokompensatsiooni saamiseks on mitmeid tingimusi, piirmäärad on ette antud ning vajalik on dokumentatsiooni korrashoidmine.
Artiklis selgitan, kellel on õigus hüvitist saada, millised sõidukid ja tingimused kvalifitseeruvad maksuvaba hüvitise alla ning kuidas peab olema korraldatud sõitude arvestus. Samuti käsitlen erisoodustuse ja maksuvaba hüvitise eristamist, hüvitise piirmäärasid ning kulude dokumenteerimist koos näidistega.
Kellele saab isikliku sõiduauto kompensatsiooni maksta?
Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist ehk autokompensatsiooni saab maksta ametnikule, töötajale ning juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele. Juhatuse liikmele võib maksta autokompensatsiooni ka juhul, kui talle juhatuse liikme tasu või töötasu ei maksta. Maksuvaba hüvitise maksmine ei ole võimalik äriühingu omanikule või võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutavale isikule. Küll aga saab hüvitada nende poolt juriidilise isiku huvides tehtud kulutusi, kui need on dokumentaalselt tõendatud.
Millise sõiduki eest saab maksta maksuvabalt autokompensatsiooni?
Hüvitist saab maksta sõiduauto kasutamise eest, mis ei ole tööandja omandis ega valduses. Sõiduauto ei pea olema kasutaja isiklikus omandis, kuid kasutusõigus peab olema tõendatud. Kasutusõigus võib olla tõendatud sõiduki registreerimistunnistusel või omaniku või vastutava kasutaja koostatud volikirjaga. Sõiduautona käsitletakse M1- ja M1G-kategooria sõidukeid.
Millised on autokompensatsiooni maksmiseks vajalikud dokumendid?
Autokompensatsiooni maksmiseks peab olema vormistatud tööandja kirjalik otsus (näiteks juhatuse otsus autokompensatsiooni maksmiseks), käskkiri või korraldus, kus on märgitud isikliku sõiduauto hüvitist saava isiku andmed, hüvitise suurus ning sõidu kuupäev või periood, mille jooksul tehtud sõite hüvitatakse. Kirjalikule otsusele lisatakse sõiduauto kasutusõigust tõendava dokumendi koopia (kindlasti koopia, hiljem võib selle saamine osutuda keeruliseks – näiteks peale auto müümist). Otsuse võib teha ka pikema perioodi kohta kui üks kalendrikuu.
Maksuvaba hüvitist saab maksta ainult siis, kui töösõitude kohta peetakse arvestust ehk sõidupäevik 2025.
Sõidupäevik peab sisaldama järgmisi andmeid:
- sõiduautot kasutava isiku andmed,
- sõiduauto riikliku registrimärgi andmed,
- läbisõidumõõdiku alg- ja lõppnäit iga töösõidu korral,
- sõidu kuupäev ja eesmärk iga sõidu kohta.
Sõidupäevikut võib pidada nii paberil kui elektroonselt. Maksuvaba hüvitist ei saa maksta tulevaste sõitude eest, vaid ainult juba toimunud sõitude eest. Kui isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist makstakse ilma arvestust pidamata, loetakse väljamakse palgatuluks.
Maksuvaba autokompensatsiooni piirmäärad
Sõidupäeviku alusel võib töösõite hüvitada kuni 50 senti kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 550 eurot kalendrikuus tehtud sõitude eest. Tööandjal on õigus kehtestada ka madalam kilomeetri hind, näiteks 20 senti, kuid maksuvabastuse tingimuste täitmiseks ei tohi ületada kumbagi piirmäära.
Hüvitist võib töötajale maksta ka summeeritult, st ühes kalendrikuus kassapõhiselt rohkem kui 550 eurot, kuid oluline on, et iga kuu kohta ei arvestataks hüvitist üle lubatud piirmäära. Piirmäära ületavat hüvitist käsitletakse erisoodustusena. Kui kalendrikuu hüvitise summa ületab piirmäära, arvestatakse ja deklareeritakse erisoodustus selle kuu kohta, millal väljamakse tehti.
Füüsiline isik võib maksuvaba hüvitist saada mitmelt tööandjalt, kui arvestust peetakse nõuetekohaselt. 550-eurone ülempiir kehtib iga tööandja kohta eraldi. Hüvitis katab kõik sõiduki tavapärase kasutamisega seotud kulud (näiteks kütus, kindlustus jne), välja arvatud parkimistasud, mis on teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel makstavad.
Kuna isikliku sõiduauto kasutamise hüvitisele on kehtestatud eraldi tingimused ja piirmäärad, loetakse kuludokumentide alusel hüvitatud isikliku sõiduauto kasutamise kulud (näiteks rehvivahetus, jooksev remont jne) erisoodustuseks.
Erandina võib isikliku sõiduauto kulusid hüvitada kuludokumentide alusel lähetuse korral.
Millal on sõitude hüvitamine maksuvaba?
Kui üldiselt ei loeta töö ja elukoha vahelisi sõite töösõitudeks ning neid ei saa maksuvabalt hüvitada, siis elu- ja töökoha vahelisi sõite võib käsitleda töösõitudena, kui ühistranspordi kasutamine ei võimalda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga. Samuti on see võimalik, kui töötaja elukoht asub töölepingus määratletud töökoha aadressist vähemalt 50 kilomeetri kaugusel.
Kodust tööle ja tagasi sõite ei saa maksuvabalt hüvitada pelgalt põhjendusega, et see on töötaja jaoks lihtsam ja mugavam kui ühistranspordi kasutamine. Maksuvaba hüvitamine on võimalik vaid juhul, kui elu- ja töökoha vahelised sõidud on eelkõige vajalikud tööandjale tema tegevuse toimimiseks. Näiteks kui töötajaga on kokku lepitud, et ta on 24/7 (valveaeg) valmis lahendama ettevõtluse käigus tekkivaid probleeme või kriisiolukordi, võib töö ja kodu vahelisi sõite lugeda töösõitudeks. Sellisel juhul, kui töötaja osaleb kriisiolukordade lahendamises, on töö- ja koduvahelised sõidud seotud ettevõtlusega ning neid võib käsitleda töösõitudena.
Autokompensatsiooni deklareerimine
Ettevõte, mis maksab isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist, peab esitama kalendriaasta jooksul makstud hüvitiste kohta deklaratsiooni INF 14 hiljemalt järgmise aasta 1. veebruariks.
Kui tehakse 2023. aasta isikliku sõiduauto kasutamise kompenseerimiseks rahalise väljamakse 2024 aastal, siis väljamakse deklareeritakse 2025. aasta 1. veebruariks, sest INF deklareerimine on kassapõhine.
Kokkuvõte isikliku sõiduauto kompensatsioonist
Hüvitise saajad ja tingimused:
- Isikliku sõiduauto hüvitist saab maksta ametnikule, töötajale ning juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele, sh juhatuse liikmele, ka ilma töötasu saamiseta.
- Maksuvaba hüvitise maksmine pole võimalik äriühingu omanikule või teenuse osutamise lepingu alusel töötavale isikule.
Hüvitatavad sõidukid ja nõuded
- Hüvitist saab maksta sõiduautode eest, mis ei ole tööandja omandis või valduses.
- Kasutusõigus peab olema tõendatud (nt registreerimistunnistus, volikiri).
- Kehtib M1- ja M1G-kategooria sõidukitele.
Dokumentatsioon ja sõidupäevik
- Hüvitise maksmiseks on vajalik tööandja kirjalik otsus, sõiduauto kasutusõigust tõendav dokument ja sõidupäevik.
- Sõidupäevik peab sisaldama kasutaja ja sõiduki andmeid, läbisõidu näite, sõitude kuupäevi ja eesmärke.
Maksuvaba hüvitise piirmäärad
- Hüvitis on maksuvaba kuni 50 senti kilomeetri kohta, kuid mitte üle 550 euro kuus.
- Tööandja võib määrata madalama hüvitise määra.
- Piirmäära ületavad summad loetakse erisoodustuseks.
- Hüvitist võib saada mitmelt tööandjalt, kui iga tööandja peab arvestust eraldi.
Töösõidud ja maksustamine
- Töösõidud peavad olema seotud tööandja huvidega; kodu ja töökoha vahelisi sõite üldjuhul ei hüvitata maksuvabalt.
- Erandiks on olukorrad, kus töötaja peab olema pidevalt valmis tööalaseks reageerimiseks.
- Lähetuste puhul võib kulud hüvitada dokumentide alusel.
Deklareerimine
- Hüvitiste kohta tuleb esitada deklaratsioon INF 14 järgneva aasta 1. veebruariks.
- Hüvitise maksmise deklareerimine on kassapõhine.
Allikas: Maksu- ja Tolliamet